Ehk siis veebruarikuine Lerici - veidike meenutusi kohe pärast reisi: kirjutatud specially Leonardo projektinduse nõudel, sellest siis ka pidevad vihjed millegi õppimisele ja kasutamisele, aga muidu täiesti adekvaatne jutt, nii ta oligi.
24.02. PÜHAPÄEV
Teekond La Speziasse, linna kus asub meie partnerkool Instituto Proffessionale di Stato per i Servizi Alberghieri e della Ristorazione „G.Casini”, asusime teele varavalges, st. Estonian Airi lennuk pidi väljuma varhommikul kell 7.00. Pärast väikeseid lendude edasilükkamisi jõudsime õnnelikult Itaaliasse, kohvrid kaasaarvatud, mille üle olime tõeliselt rõõmsad. Lennujaamas ootas meid sõbralik härra Carmine, kes sõidutas meid kiiresti, nii 140 km-se tunnikiirusega läbi imekauni mägise maastiku Lericisse, millest sai meie kodu 7-ks päevaks. Ilm oli tõeliselt meie poolt ja Itaalia tervitas meid sõbraliku soojuse ja päikesepaistega.
Hotellis tegime koheselt tutvust Itaalia köögiga – farfellid lõhe-ja võikastmega, mereannid ja kala ning toorsalat balsamiäädikaga. Tõsiselt Iaaliamaitseline oli. Ja Lerici on tõeline pärl – meri, mäed ja imekaunid vaated. Promeneerisime kaldapealsel kuni väsimus võimust võttis.
Vaatamata pikale päevale suutsime ronida ka mätippu, kus asus tore keskaegne kindlus – tõeline kindlus, mida tundus olevat vist üsna raske vallutada – ühel pool mägi, teisel meri.
Üllatasid veebruarikuised õitsvad lilled ja õunapuud, hotelliesised viljutäis apelsinipuud – vaatamata sellele, et seda kõike võis ju raamatute kaudu teada ja oodata, oma silmaga nähtuna oli see siiski väga kena ja armas avastus. Teiseks meeldivaks üllatuseks oli imekaunis ja rahulik meri ning palju itaalia perekondi promeneerimas nädalalõpusel kaldapealsel ning nautimas sooja õhku ja päikest.
Õppisin ehk tõdesin jälle, et Itaalia köök on ikka tõeliselt nii vaimustav nagu ta pidigi olema ning itaalia keel on ilus ja sarnane eesti keelega
Väsimus kaob märkamatult ja elu on ilus. Seda jõudu ja rahu, mida annab siinne ümbrus katsungi kasutada oma töös. Vähemalt positiivsemaks teeb see mind kindlasti – on, mida silme ette manada kui vaatepilt troostituks ja mustaks kipub.
25.02. ESMASPÄEV
25.02. Hommikul sõidutasid Paola & Paola meid kooli. Tõepoolest, neid oligi kaks ja perekonnanimedki niivõrd sarnased, et minu kõrvust läks see küll sujuvalt mööda. Edaspidi selgus, et sellega see Paolade hulk veel ei piirdunud – populaarne tütarlapsenimi kusagilt kaugetest kuuekümnendatest, nagu meil tola ajal Piret või Katrin.
La Spezia asub meie linnakesele päris lähedal, nii kümmekond kilomeetrit, aga kuna tee kulges mööda käänulisi merekaldaid ja kohati ka tunnelis, siis ei osanudki seda täpselt määratleda. Läbisime oma sõidul veel ühe väikelinna San Terenzo, mis on siis meie naaberküla ja kus elab üks Paoladest, kelle auto peale mina sõitma sattusin. Ka inglise keele õpetaja, kes nüüd tegeleb rohkem puuetega lastega ning kel endal on kodus samuti 18 aastane järeltulija – tütar ning 12 aastased kaksikud poisid.
Kool asub äärelinnas – mitte just kaunis ümbruskonnas, sest lähedal on raudtee, palju tööstust ja muidu räämas ümbrust. Arusaadav, et nad igatsevad tagasi Lericisse – neid kohti ei anna võrreldagi. Aga esmamulje koolist oli tore, sest vastuvõtulauas sebisid kenades tumesinistes vormides õpilased, kes töötasid sellel päeval seal ja kes jätsid väga asjaliku mulje – eriti visuaalselt – vormide tõttu.
Tutvusime erinevate erialade laboratooriumitega ehk õppeklassidega – nende õppimine toimub väga palju just rollimängude ja kõige praktilise kaudu. Kooli astutakse 14 aastaselt, seejärel 2 aasta jooksul õpivad nad kõike natuke ja spetsialiseeruvad alles 3-l aastal ning siis on võimalik õppida veel 3 aastat. Kohtusime mitmete õpetajatega ja sõime 2 korda – kõigepealt väike lõunaoode imemaitsvatest küpsetistest ja seejärel ka lõuna. Toimus ka koosolek, et paika panna meie edasised koostööplaanid ning täpsustada nende küllatuekut ja meie soove. Tutvusime üsna mitmete erinevate õpetajatega erinevatelt elualadelt. Kõik ei räägi inglise keelt.Linna tutvustas meile inglise keele õpetaja, kellega sain ka pikemalt rääkida. La Spezia tundus esmapilgul mitte kõige kenam, kuid vanalinn ja mereäärne promenaad olid väga armasad.
Üllatas see, et õpilased olid väga noored, kohe peale vaadates olid, aga see eest väga viisakad. Koolis oli väga palju meesõpetajaid, eriti just toitlustuse ja baariteeninduse valdkonnas. Vestluse käigus selgus, et meil on nendega väga palju sarnaseid probleeme, näiteks õpilased tahavad teha rohkem praktilisi asju ning ei viitsi eriti tegeleda teooria ja üldainetega.
Õppisime iseseisvalt liinibussidega liiklema ja saime suurepäraselt hakkama. Meie linna saab La Speziast sõita liinibussiga L – umbes 35 minutit. Ka itaalikeelsest menüüst arusaamine ei tekita erilisi probleeme, mis on tore.
Veendusin, et rollimängude kasutamisega olen õigel teel ning sama tehakse ka siin. Inglise keele praktiseerimine reaalses elus on kohutavalt vajalik ja mõnus. Kahju, et seda tihemini teha ei saa. Itaallaste temperament on lihtsalt võrratu!
26.02. TEISPÄEV
Hommikul startisime bussiga La Speziasse ja jõudsime piisavalt vara kohale, et teha veel üks linnatiir ja promeneering. Jolly hotelli jõudsime õigeks ajaks ning kohtusime Paolaga. Hotell oli väga kena, eriti ülemise korruse sviidi vaade. Hotellis on 110 kohta ja 32 töötajat, suvekuudeks võtavad ka lisa tööjõudu appi. Omanik oli sõbralik ja tegi meile korraliku ekskursiooni.
Koolis kohtusime La Specia piirkonna maavanemaga ning meist tehti TV-se väike lõiguke. Toitlustamine oli seekord vägev – ehkki seinini oli see ka väga viimasepeal olnud. 3 käiku soolast toitu ja lisaks veel magustoit. Eriti meeldejäävaks oli viimane põhiroog – kala hernekastmes – see oli tõeliselt maitsev ja nagu nad ütlesid, Liguuriapärane. 
Edasine tee viis meid veinikeldrisse
ning päeva vapustavaim osa oli ühe kohaliku õpetaja Antonella õe kodumajutuse palazzo külastus. Saime tunda ehtsat Itaalia külalislahkust ning näha vapustavat elamist – oliivi- ja sidrunipuid ning lihtsalt itaalia majapidamist. Palazzopidaja on omalajal saanud riigilt toetust palazzo korda tegemiseks ning nüüdseks on see igati korras ja teenib oma sissetulekud nii korterite üürimise kui ka turistide majutamisega, lisaks veel ka viinamarjadkasvandus, oliivipuud. Üllatas tohutu sõbralikkus ja suhtlemisvalmidus. Üllatas kogu asja võimalikkus, et olen tõepoolest külas ühes ehtsas Toscana piirkonnas olevas palazzos. 
Õppisin vahet tegema erinevate piirkondade toitumistavadel. Kuna minu lauanaabreiks oli toitumisüpetaja Aldo, kelle ema oli pärit Napoli kandist, siis tutvusin ka lõuna Itaalia toidusedeli ja retseptidega, rääkimata Liguuraiast ja Toscanast. Sain teada päris palju viinamarjadest ja erinevustest eri piirkondades, maitsesin esmakordselt mandariinimoosi ja sain teada, et on olemas maasika-viinamarjad. Neid viimaseid maitsesin samuti moosi kujul. Kõiki kokandusalaseid uusi teadmisi saan kasutada erialase keele õpetamisel – näiteks õppisin ära sõna kikerherned – chick peas – varem pole seda minu toidulaualt läbi käinud.
Õhtul sooritasime veel väikese uneeelse jalutuskäigu naaberküla San Terenzoni, mis nagu kontrollimisel selgus, asub vaid 2 km kaugusel. Imekaunis õhtune meri ja tuled mäekülgedel – vaikse suvituslinna hingamine ja kerge äratundmisrõõm võrreldes Haapsaluga – kõigis suvituslinnades on omad unised ajad, kus puhatakse välja uueks alguseks.
27.02. KOLMAPÄEV - CHINQUE TERRE
Hommik algas väikeste sekeldustega kuna sattusime bussi peale, mis viis meid esmalt Sarszanasse ja meie suureks üllatuseks tagasi Lericisse, kust siis samas bussi uuesti oma La Spezia matka alustasime – seekord küll otsustas bussijuht otsetee valida ja pooleteistunnise seiklemisega jõudsime siis kokkulepitud jaama. Õnneks ei muutud see meie plaane rohkem kui tunnikese hilinemisega. Esiteks külastasime „Ciccolateriat”, kus olid väga maitsvad küpsised ning suundusime rongi peale ning
käisime läbi 4 Chinque Terre linnakest – Riomaggiore, Manarole, Vernazza, kus ka lõunat sõime ning Monterosso, kus külastasime kolme tärni hotelli Albergo Amici. Kogu päev oli võrratu, vaatamata uduvihmale, mis meid pidevalt saatis. Mereõhk ja hurmavad vaated nõlvadele, mis olid täis maju ja viinamarjaistandusi, mille tarvis olid tublid itaallased mägede külgedele rajanud platood nii et mäed nägid välja nagu neil oleks trepid küljes. 
Igas linnas oli ka oma pisikirik ja kindlus. Riomaggiorest läksime jala Manarolasse – nimelt lõndisime mööda Via del Amoret ehk armastuseteed. Ja me polnud kaugeltki ainsad turistid, kes sellise veebruarikuiselt uduvihmase päeva olid valinud.
Üllatas Itaallaste lahkus ja positiivne suhtumine, meie eksirännakutesse ja neile pealesunnitud ootamisse. Nad ainult naersid ja avaldasid arvamust, et Sarzano on tõepoolest ilus linn ja miks mitte siis sealt läbi sõita. Võibolla mõni teine kord, miks mitte.
Õppisime väga palju Itaalia transporidkorralduse nüansse. Samuti seda, et turistidele (nagu meie) ei pruugi kõik nii ilmselge tunduda kui kohalikele, mistõttu tasub alati seletada üle ka olukord, mida ei tuleks teha. Nagu näiteks oleks meile abiks olnud teadmine, et ei piisa sellest, et buss läheb La Speciasse, oluline on teada, kas tal on kavatsus ka enne seda mõningaid teisi linnu külastada ja kas need teised linnad juhtumisi natuke teises suunas ei paikme. Aga kaart on alati abiks, isegi kui maha hüpata pole võimalik, aga mõistus mõistab, et suund peaks teine olema.
Jällegi sain praktiseerida palju keelt kuna saatjateks olid 2 inglise keele õpetajat – Paola (San Terenzost) ja Monika. Seetõttu sain vestelda ka keeletundidest Itaalias. Tundub, et nende õpilaste keeletase in nõrgem kui meil – nad ju suurem rahvus, võõrkeelt ei peeta nii oluliseks. Materjalid erialase keele õpetamiseks panevad nad ka ise kokku erinevatest raamatutest ja arvestades gruppide taset.28.02. NELJAPÄEV – GENOVA
Kui bussijuht poleks väikest avariid teinud oleks meie linnasõit viperusteta kulgenud. Vaatamata sellele jõudsime kenasti jaama kust parasjagu rong väljumas oli. Tunnikene sõitu, kahjuks küll enamasti läbi tunnelite, aga Genovasse me jõudsime.
Restoran Zeffirino andis oma parima ning pärast igakülgset ruumide tutvustust ning tuntud ja veel rohkem tuntud külastajate üles lugemist pakkusid nad ka 5-käigulise lõuna koos veini ja grappaga. See oli tõesti fantastiline. Edasi enam nii fantastiline polnud, sest võimsas ja majesteetlikus Genovas jalutamise asemel lasime galoppi ühest äärest teise ja otsisime Akvaariumit. Pärast nii pikki ja füüsilisi pingutusi jäi see elamus paraku kahvatuks, sest tänu sellele ei jõudnud me Genovast suurt midagi tajuda ega näha. 
Hinge jäi kripeldama imekaunis promenaad mere ääres ja suured võimsad majad seda ääristamas, jahid sadamas ja vanaaegne purjekas just Akvaariumi kõrval, aga mis tema otstarve oli jääb samuti järgmise korra ülesandeks välja uurida. Tee rongijaama läbisime keskmise maratonijooksuga ning vähemalt minule jäi küll kahetsus hinge, et linnaga mingit sidet ei tekkinud – tuleb vist tagasi tulla.
Kõik selle kompenseeris meie armas Lerici, kuhu jalga maha tõstes kohe vastutasuks tõsine energialaks sai omistatud ning hotelli jõudsime pärast pooleteisttunnist jalutuskäiku juba väga reipana.
Õppisin, et alati tasub kodutöö mitmekordselt ära teha kui võõrasse linna minna – eriti kui on kaasas kari võõraid. Aga kaardi oleks endale võinud ikkagi ka ise hankida, see on siis õppetunniks, siis oleks vähemalt mere suuna suutnud kindlaks määrata ning sellega võimaldanud endale ka pisut jalutamisaega.
Genova tundus olevat üks hämmastavalt võimas massiivsete majadega uhke sadamalinn, mereäärne promenaad ja seda ääristavad majad olid imekaunid. Samuti tundus olevat mitmeid suuri ja ilusaid kirikuid – arhitektuur oli muljetavaldav, tõsine suurlinn, aga sõbralik kuidagi. Väga kahju, et seda kõike imetleda ei jõudnud. Kogu see rannikuala tundub olevat täis mäenõlvadele pikitud linnu ja külakesi, sest kogu rannik koosnebki mägedest, majad kasvavad välja orust, kõrguvad mäetippudeni, valguvad järgmistest nõlvadest alla ning kõik algab uuesti. Rong paraku sõidab enamuse aja tunnelites ning jätab väga vähe aega imetlemiseks. Aga hämmastava osavusega on nad suutnud kogu raudtee mägede sisse uuristada. Ja liikluskorraldusest arusaamiseks tuleb ilmslt itaallaseks sündida.
29.02. REEDE – PORTO VENERE
Hommikul tulid Paola ja Paola meile autodega järele ning toimus meie viimane sõit kooli. Kõik sujus ladusalt ning saime oma paberid allkirjastatud ning viimased plaanid peetud. Kool pakkus lõpetuseks mitmekäigulise lõuna, mis tipnes suurepärase tiramisuga. Toit ja teenindus lõunamaise temperamandiga on siiani olnud super ja läinud täiega asja ette. Eriti toredad on nende noored teenindajad, keda väga armsasti igal sammul juhendatakse. Nad on veel nii noored, aga tulevad kenasti toime.
Edasi viis Monika perekond meid oma autodega Porto Veneresse, väiksesse linnakesse La Spezia lähedal rannikul, mis ületas vist küll kõik seninähtu – nii looduskaunis kohas pole ma vist küll kunagi olnud – need majesteetlikud kaljud, vanad kirikud ja kindlus, kõik raamistatud merega. Tõeline otsatu rahu ja suursugusus. Jätkasime endiselt toidurindel ning ostsime kaasa armsakssaanud iataalia pastat, juustu ja nende võrratut pestot. Monika perekond on tohutult sõbralik, lahke ja ühtehoidev. Endiselt üllatab nende sõbralikult tihe liikluskultuur ja sõitmisvõime neil kitsastel ja autoderohketel tänavatel. Ootsin vist rohkem närvilisust, aga neil siin on aega küll, pahandamiseks pole mingit põhjust, kui keegi on otsustanud oma auto kuskile suvlisse kohta parkida ja väikesele jalutuskäigule minna.
Õppisin tundma suurepäraseid inimesi, kellega loodan kindlasti veel kohtuda. Õppisin tundma imekaunist Porto Veneret, kuhu kindlasti tagasi tahan ja sõbralikku suhtlemist.Edaspidises töös saan kasutada kõike, mis puutub Itaalia rahvuskööki ja selle eripäradesse. Saan seda kasutada erialase keele õpetamisel, samuti tutvustada kõiki neid kauneid paiku ja kogu seda inglise keelset kirjandust, mis mul nüüd nende kohta kogunenud on.
01.03 LAUPÄEV – FIRENZE
Väga varane start, sest rong La Speziast väljus juba peale seitset. Sõitsime paar tunnikest ümberistumisega Pisas ning varsti olimegi Firenzes, linnas, mida peetakse renessansikunsti hälliks. Ilm oli natuke jahe ja pilvine, aga turiste oli ikkagi palju. Alustasime oma ringkäiku väikese kohvilonksuga ning siirdusime südalinna.
Jalutasime Firenze võimsate kirikute ja katedraalide vahel. Kuna mina olin selles linnas juba teistkordselt, siis oli ka tore äratundmisrõõm. Toomkiriku kupli alla polnud seekord aega ronida, aga Piazza della Signorial Michelangelo Taaveti koopiat vaadata oli aega küll. Samuti jalutasime vanal Ponte Veccino sillal ja imetlesime sealseid kauneid kullapoolde ja vaatasime Arno jõe voolamist. Restoranikülatus osutus tõeliseks elamuseks, sest ühe restorani asemel esitleti meile tervelt nelja eriilmelist toidukohta, kus jagus igale maitsele midagi. Omanikuks oli tõline itaallane, oma maa patrioot ja kokakunsti austaja.
Kõige põnevamaks osutus tema mõned aastad tagasi avatud Teatro del Sale, mis kujutab endast klubilise vormiga söögikohta ning mis omab üle 700 000 liikme üle terve maailma. Liikmestaatus annab võimaluse suhteliselt soodsa raha eest klubis süüa ning ennast lihtsalt mõnusalt ja koduselt tunda. Õhtuti muundub koht teatriks, et pakkuda oma liikmetele lisaks söögielamustele ka kunstielamusi. Tõeliseks elamuseks oli meile aga restoraniomanik ise, kes tõelise itaallasena särades ja sädemid pildudes jutustas meile oma restoranidelugu nagu põnevaimat seiklusjuttu nii, et igaüks sai osa tema tohutust armastusest ja imetlusest oma loodu vastu. Saime tema etteastet ka täies ilus nautida, sest jäime mõneks ajaks klubisse jalga puhkama, et vaadata kuidas koguneb lõunaseltskond ning kuidas selline süsteem üldse toimib. Kui külstajad hakkasid perekonniti ja seltskonniti saabuma, läks omanik ise köögipoolele ning hõikas välja äsja valmissaanud toite kui maailmakuulsaid esinejaid, tema hääl oli kui ooperilauljal ning kellel väljakuulutatud toidu vastu huvi ei tekkinud oli küll midagi kõrvakuulmise või söögiisuga väga pahasti. Kahjuks nägi meie päevaplaan ette õhtustamist LA Spezia Michelini tärniga pärjatud restoranis ning teades ette itaallaste armastust väga mitmekäiguliste lõunasöökide vastu, pidime seda showd vaid pealvaatajatena jälgima.
Õhtul viisid meie võõrustajad meid vaatma ühte restorani, mida pidas nende kooli kunagine õpilane, kes ühtlasi pidas ka seda .sokolaadipoodi, mida me juba varem külastanud olime. Restoran asus järjekordses väikelinnas, mäetipul, kuhu viis käänuline ja sihteliselt püstloodis rada, ehk siis autotee. Isegi meie julged autosõidukuningannadest võõrustajad nägid parkimisega hulka vaeva ning tavalise turistina sinna restorani satuda oleks küll täitumatu lootus, sest see oli hoolikalt vanade majade vahele ära peidetud.Pärast lahkumisdineed viidi meid Lericisse tagasi ning olime sunnitud oma toredate võõrustajatega head aega jätma. Kõik oli kulgenud kenasti, tööd ja tegemised said tehtud samuti ka kõik mis puutus meie harimisse söögi, itaalia kultuuri ja traditsioonide alal. Kahju oli, aga koduigatus oli ka juba hinge pugenud.
Õppisin sellelt reisilt palju ja kindlasti on palju ka seda, mis veel kusagil settib ja ühel hetkel pinnale kerkib. Saime oma koolile toredad sõbrad ja koostööpartnerid ning kuhjaga kogemusi ja üksjagu laiema silmaringi.
02.03. PÜHAPÄEV
Hommikul veel väike good bye jalutuskäik meie armsas Lericis, kus pühapäevase päeva puhul merekaldal turgu peeti ning igasugused maalijad, ehtekunstnikud ja muud isetegijad olid just oma kraami laiali laotanud.
Edasi viis meie tee lennujaama Pisasse, kus meid kenasti ka kõigi kohvritega lennuki peale lubati, ehkki kohvrid olid kõhukamaks muutunud peites oma sisemuses nii kaunitest kohtadest kaasa antud brošüürikesi kui ka kodustega jagamiseks mõeldud toiduelamusi.
Kõige suuremaks üllatuseks veel viimasel hetkel oli Pisa torn, viltu nagu ta pidigi olema, mis ootamatult meile õhkutõustes kätte paistis. Kuna ei suutnud selle tõenäosust ennem uskuda, ei õnnestunud seda ka kaanerasse püüda. Aga Itaalia nagu tahtis, et me siit kenade mälestustega lahkuksime ja seetõttu ka kunagi tagasi tuleksime ning seepärast otsustas meile ka üllatuse teha. Ja ilma keeras ta ka päikseliseks ja ilusaks, et ikka kahju oleks lahkuda. Vaadates all laiuvate Alpide tippusid mõlgutasime omi rahulolevaid mõtteid ja sepitsesime plaane, mis sel hetkel kõik ühel ilusal ja heal päeval meid sinna tagasi toovad.
Londoni lennujaamas ekslesime pisut ringi, aga siis taipasime endale selgeks teha, mis on South Terminal ja mis North. Seetõttu ei võtnud seal liiklemine just kaua aega, sest ühest terminalist teise viis iga paari minuti järel rong. Estonian Air hilines nagu ikka ja lennuk oli külm, aga kodu juba paistis ning eesti keelsed lehed olid kui taevakingitus, mida nad ju olidki.
Kodus võttis meid vastu kõle tuul, külm õhk ja hiline öö, aga see oli ju kodu ja sinnapoole me oma suuna seadsimegi.
Õppisime, et reisida on endiselt tore, aga - home, sweet home – see teadmine, et ta siin kusagil ees ootab, teeb reisimise veelgi toredamaks.
No comments:
Post a Comment