Hämmastav

Jah, see on hämmastav. Lugesin omaenda mõtteid, mõtteid aastast 1996, mis on siis neli aastat atagasi. Kurat küll, juba neli aastat tagasi ei olnud ma õnnelik, mul võttis NELI AASTAT, noh, ok natsa vähem küll, pool aastat võib maha võtta, aega, et aru saada, et ma ei ole ÕNNELIK. Appikene. On mul vast pikad juhtmed antud või ebanormaalselt pikk kannatus, hästi treenitud ju teist siin. Või lihtsalt see argus üksi jääda jälle või hoopis mingi enesealahoiuinstinkt, mis tuleb kohe suurtesse jutumärkidesse panna, sest see on puhas pseudovärk. Instinkt või asi, lasi mul mitu head aastat lihtsalt ära raisata ja mitte õnnelik olla, ok, õppisin vähemalt hästi asju ette kujutama ja sain kohutava karastuse valetamise valdkonnas. Äkki peaks seda positiivseks kogemuseks pidama. No kui võtta, et elu on üks õppetund, siis see oli ikka maru karm peatükk, aga vähemalt õnnestus mul see läbi pureda lõpuks.

Mida iganes, aga nüüd loen ma seda kõike küll nii, et see ei pane mu sees enam miskit liikuma. See oleks nagu keegi teine, see, kelle pärast ma ennast niimoodi taltsutasin ja lasin kogu oma rõõmul minust vaikselt ära imbuda. Ja päris ise lasin ju, keegi ei käskinud.

Ja ma ju tõesti arvasin ennast uskuvat, et see kõik kunagi mingiks teiseks päriseluks muutub. No umbes nii, et kui ma suureks kasvan, siis... aga my gosh, vaata passi, või siis et get a life. No võttis aega.

Now I have got my life, really!!!